Veski ja tema lugu

Pisut Väike-Emajõest ja sellest, kuidas ta meie juurde üldse jõuab
Väljavõtted raamatust „Eesti jõed” (A. Järvekülg. Tartu, 2001)

Väike Emajõgi
Lõuna-Eesti üks suuremaid jõgesid, asub kogu ulatuses Valga maakonna territooriumil. Algab Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve; pikkus 83 km, valgala 1380 ruutkilomeetrit.

Ülemjooks paikneb Otepää kõrgustikul ning alamjooks Võrtsjärve nõos. Jõe lähtejärv Pühajärv (pindala 285,9 ha) asub kuplilises otsmoreenmaastikus Otepää linnast 3 km edela pool. Väike Emajõgi algab Pühajärve lõunaotsast Sihva küla lähedalt ning suundub looklevas sängis läbi Sihva küla ja Hobustemäe vahel asuva okasmetsa ja võsa lõunasse. Lähtest 1,5 km kaugusel jõuab jõgi Raudsepa küla põldude vahele. Seal on jõesängi õgvendatud, jõel on väike paisjärv ja kaldal endise vesiveski hoone. Paisust 1,5 km allavoolu süvendatud jõeosa lõpeb.
Edasi voolab jõgi 8 km pikkuselt sügavas käänulises puhandusorus läbi enamasti metsatukkade ja võsaga kaetud künkliku maastiku. Möödunud parema kalda läheduses asuvast Märdi ja vasaku kalda ääres olevast Risttee külast, ühineb jõgi Restu ojaga ja jõuab Restu külla. Seal on jõel paisjärv - Restu järv (4,5 ha).
Restust alamal möödub jõgi 4 km pärast Sangaste Kirikukülast lõuna poolt, misjärel pöörab järsult lõunakagusse. Käänukohast 1 km alamal Järvekülas asub Sangaste jahuveskihoone ja paisjärv - Sangaste veskijärv (7,2 ha). Sangaste veskist 0,5 km alamal paikneb jõel endise Sangaste villaveski pais. Seal lõpeb Väikese Emajõe puhandusorg.
Pinnamoest tulenevalt erineb lang jõe eri osades suuresti. Suurim on lang ülemjooksul lähtest kuni Visula jõe suudmeni - keskmiselt 3,02 m/km. Keskjooksul on lang väike ja alamjooksul väga väike. Vesiveskid ja paisud on jõel ainult ülemjooksul. L. A. Mellini 1796. a. kaardil on märgitud 7 vesiveskit: Sihva, Raudsepa, Märdi, Juusa, Tissi (Koruse külas), Piro (Restul) ja Villemi (=Sangaste villaveski). 1920. a. paiku töötasid jõel Raudsepa, Härma, Märdi, Tissi, Restu ja Ermesbergi poolmõisa veski (=Sangaste jahuveski). 1960. aastail olid jõel paisud ja paisjärved Raudsepal, Härmal, Restul ja Sangastes (2 paisu).

Ajaloost

Nagu eelpool kirjas on Sangaste Villaveskit mainitud kui Villemi villaveskit juba 1796.a. L.A.Mellini kaardil (A.Järvekülg. Eesti jõed. Tartu, 2001). Rohkem kaugemat ajalugu ei ole õnnestunud tuvastada. Kohalike inimeste mälestuste järgi on ta mingil ajal kuulunud koos ülemise jahuveskiga krahv Bergi karjamõisa valitsejale (Oberst või Obrest), kelle vanem tütar Anastasia olevat olnud Jüri Vilmsi abikaasa. Hiljem läks karjamõis Bergi ülemvalitseja Witte valdusse, veel hiljem (EV ajal) ostis villaveski keegi Saare nimeline mees, kes emigreerus 1940 Kanadasse.

Nõukogude ajal kuulus villaveski kohalikule kolhoosile ja töötas jõudumööda kõik need 50 aastat. Sellel ajal kasvas aga ümbrus võssa ja paljud villaveski juurde kuuluvad väiksemad hooned (sepikoda,elumaja, laut) jäid pikkamööda tühjaks ja lagunesid.

Pärast Eesti taasiseseisvumist tagastati veski Kanadas elavale väliseestlasele Saarele, kes veski 90-ndate lõpul edasi müüs. See otsus  lõpetas ühtlasi ka veski tegevuse. Viimane veskimees Heldur Segar koos abikaasa Maiega töötasid seal veel 1999, aga uus omanik ei näinud villatöötlemises oma tulevikku ja nii jäigi villaveski seisma, masinad roostetama ja hoone lagunema. Suuremast rüüstamisest päästis ilmselt nurgatagune asukoht ja ümbervoolukanalisisse varisenud sild. Ka oli vahepeal veski naabriks kobras elama asunud ja kogu kupatuse kenasti üles paisutanud. Ilmselt mädanenud sillale ja koprale peabki tänulik olema, et veski rüüstajate ja metallivaraste saagiks ei langenud ning oma uue ärkamise ära oodata jõudis.

2003 sügisel vahetas veski järjekordselt omanikku. Uusi omanikke võlus ennekõike mõte vanad masinad uuesti käima panna ja lisaks lõngatootmise taastamisele ka ilmselge museaalse väärtusega ettevõte turistidele avada. Enne veski taaskäivitamist tuli lisaks kiirele katusevahetamisele, mis EAS-i abil teoks sai, ka võssakasvanud ja olmeprügi täis ümbrust korrastada ja sild taastada. Tänu paljudele sõpradele, kes ei pidanud paljuks mitmetel talgutel osaleda ning veski parema tuleviku nimel higi valada ja vaeva näha, sai ka see teoks. Suur aitäh neile! Kui siis viimaks ka veskisse asjalik meister leida õnnestus, said mõne kuu tõsise tööga ka masinad korda ning 2008. aasta maikuus võis öelda, et Sangaste villaveski on taas avatud.

2008. aastal tehtud dendrokronoloogilise uuringu põhjal selgus, et praegune veskihoone on ehitatud kahes järgus. Põhjapoolne osa tõenäoliselt 1891 ning lõunapoolne 1903. See, missugune veskihoone algselt välja nägi, ei ole kahjuks teada.

Tegelikult ei tea me vaatamata uurimisele ja üritamisele veski ajaloost ikkagi veel suurt midagi ning loodame, et koostöös Tartu Ülikooliga õnnestub arhiivimaterjalidest ühtteist leida ja senisest palju enam teada saada ning ka siia kirja panna.

Seadmed

Algselt töötas veski veejõul ning lisaks veskit käitavale turbiinile oli ka teine ja väiksem, mis 110 voldist elektrivoolu tootis. Väike-Emajõe vooluhulgad on aga küllalt heitlikud ning seetõttu ehitati vist 1930. aastate keskel puidust veskihoonele punastest tellistest konku nn. „kuumpeamootori” tarbeks, mis siis, kui veejõudu kasutada ei saanud, veskit käigus hoidis. Kusagil 1970. aastate algupoolel asendati „kuumpea” elektrimootoriga ning veejõudu enam ei kasutatud. Elektri jõul töötab veski ka täna.

Veskiseadmed on toodetud firmas Platt Brothers & Co 1889. aastal Oldhamis Inglismaal ning inglaste tollase töö kvaliteedi kinnituseks ja kiituseks on nad töötanud kõik vahepealsed aastad ning pärast viimatist mitmeaastast pausi, töötavad nüüd jälle uuesti.

Esimene masin, mis villa vastu võtab, on „hunt”. Hundi ülesandeks on tükki jäänud villatuustid võimalikult lahti ja harali kiskuda, et neid võiks kraasima hakata. Mitte alati ei õnnestu see esimesel korral ning mõnikord juhtub, et osa villast peab veelkord hundi hammaste vahelt läbi käima.

Hundi järel ootavad villa kolm kraasi, millest esimest kutsutakse eelkraasiks. Hundist tulnud villa soeb eelkraas teistegi kraaside kombel õhukeseks looriks, mis pärast kraasimist kihthaaval trumlile keritakse, nii et sellest pehme vatitaoline pahmakas saab. Eelkraasist tulnud villal pole veel kaubanduslikku väärtust ja seepärast läheb vill edasi järgmisesse masinasse.

Vattmasin, nagu järgmist kraasi kutsutakse, ei erine oluliselt eelkraasist, kuid temast läbi käinud vill annab juba toote mõõdu välja. Villavatti võib kasutada viltimise toormaterjaliks, aga teda võib samasugusel kujul kasutada ka mujal (patjade ja tekkide täitematerjalina jne.).

Vattmasinalt läheb vill edasi kolmandasse kraasi – heidemasinasse. Seal kraasitakse vill veelkord läbi, lõigatakse rihmadega ribadeks ja rullitakse nahast valtside („pükste“) vahel ümaraks pehmeks ja hapraks heideks, mis lõpuks suurte rullide peale keritakse. Heie on materjal, mis oskajale käsitööhuvilisele juba palju võimalusi pakub.

Järgmiseks seadmeks on ketrusmasin. Ketrusmasinal keerutatakse suurtel rullidel olevast heidest ühekordne lõng, mis pisematele lõngapoolidele keritakse. Sangaste villaveski ketrusmasin on vana tüüpi nn. faktorketrusmasin, mis mööda siine edsi-tagasi kokku ja lahku sõidab ning selle töö on huvilise jaoks seetõttu vaatamisväärsus omaette.

Edasi läheb ühekordne lõng korrutusmasinasse, kus juba vastavalt tellija soovile ühekordsest kas kahe-, kolme- või enamakordne lõng saab, millest sokke, kindaid, kampsuneid või muud vajalikku kududa- heegeldada. Korrutusmasinal endal ei ole vahet, kas ta korrutab kokku sama- või erivärvilisi lõngu, et põnevamat tulemust saada. Kui viimast soovitakse, siis on see tellija ja meistri otsustada. Masin lihtsalt teeb oma tööd.

Viimaseks seadmeks on haspeldaja, mis olemuselt kõige lihtsam on ning millel korrutusmasinalt tulnud poolidelt lõng vihti keritakse, et tellija oma lõngavihi kätte saaks ja meile poolid ikka alles jääksid. Selle, kuidas lõngavihist kera saab, jätame paraku tellija enda hooleks.

Tulevik

Tulevik on täis igapäevaseid töid, sekeldusi ja muresid ning erinevaid investeerimisvajadusi. Lisaks sellele, et vanad masinad tahavad alatasa mõne jupi väljavahetamist, on kindlasti tarvis vahetada kraasid. Mitte masinad ise, vaid just see traatharjaseline kraasilint, mis nii eelkraasi, vattmasina kui heidemasina trumlite peale keritud on ja tänu millele hunditud villast üldse vatt või heie saab. Teiseks on kindlasti vaja ette võtta veskihoone kapitaalremont, sest katusevahetamine küll päästis maja, kuid teha on seal vell küll ja küll.

Miks me seda teeme? Aga sellepärast, et me lihtsalt ei taha, et selle veski lugu lõpeks. See on saanud just uue alguse ja on ilus, kui see lugu saab kestma veel kaua.